Kõrgemalt on teisiti – Andres Tarto aerofotoblogi | Taevapiltnik.ee

Lugedes tänast uudist sellest, et kaks Elistvere loomapargist lahtipääsenud ilvest ei taha endiselt oma ‘koju’ naasta, mõtlesin üles riputada pildi sellestsamast toredast Elistvere loomapargist, kus paljud lapsed ja nende vanemad on püüdnud puude otsas turnivaid ilveseid näha. Kuulukse on neid kaht väljapääsenud ilvest viimati Luua kandis nähtud.. / Täiendus 21.11: nad olla üles leitud =)

Kalender väidab, et homme, 5. oktoobril on Õpetajate päev. Mõtlesin, et sellel puhul sobiks siia hästi ühe väikse ja hubase maja pilt. Maja, mille ääres voolab jõgi ning jõe ääres seisab parv (parv on samuti pildil; iseasi, kas seda tänaseks jälle põhja ei ole lastud). Jah, seesama’ suureks kirjutatud eesti kool‘, mis oma looga rõõmustanud oi-kui-paljusid. Täpsustada ei ole mõtet – te teate seda kõike niigi!

Lisan talviselt valgete ja siniste motiivide vahele veidi suvevärve ja vürtse..  Sinna, kus alates XVI sajandist oli Alatskivi mõis, ehitas Arved von Nolcken 19. sajandi teisel poolel silmatorkava ja muinasjutulise Alatskivi lossi. Vaatamata hoone keerulisele ajaloole (sõjad, omandisuhted nii Nõukogude Eesti kui EV ajal jne) on ‘lõpp hea, kõik hea’ – tänaseks on loss restaureeritud, selles käib elu (külastuskeskus, Tubina muuseum ja restoran) ja see on kindlasti üks meeldivama miljööga paiku kogu Peipsiäärses piirkonnas (taamal sinabki me suur Peipsi). | And now something different, which gives a bit of contrast between to those latest winter aerial photos here. It is Alatskivi Castle, situated in east of Estonia, quite near to our biggest lake, lake Peipus. It has been built around the second half of 19th century by Arved von Nolcken and it distuingishes quite vividly from other manors and few castles in Estonia. In spite of its complicated history the future looks better now – it has been restaurated and there are a visiting centre, museum and restaurant in it. So all my blog’s foreign visitors: please come and enjoy that marvellous place in Estonia!

Võtsime suuna otse edelasse – Tartusse.  Õige kohe sattusime intensiivsesse kahekõnesse Alutaguse kandi võimsate rabade ja metsadega ning pärast seda laius meie all Eesti mastaapseim järv, Peipsi. Sedavõrd suure siseveekogu kohal olles tundus üsna uskumatu, et kogu ülelennu ajal ei näinud me sellel mitte ühtegi suuremat alust. Jah, Peipsi rääbisel ei ole just parimad ajad.. aga ikkagi. Ainult suur sinine rahu, mille läänekallast markeeris kuldne liiv. Peipsilt taas maismaa kohale jõudes oli meeleolu sootuks teine – tühjus oli asendunud Jõgevamaa põldude ja taludega, ning meie ajasime õhust Kalevipoja jälgi taga.  Ühes hoovis aga jäi mulle silma ilus lehm. Tema võis küll eksinud olla, ent meie olime õige varsti just seal kus pidimegi – hilissuvise Tartu kohal. Üks-kaks auringi ümber kauni linna ning maanduma!