Virumaal on pikki kilomeetreid inimtühja rannikut, kus on kuulda vaid tuult ja mere häält. Keegi ei sega. Lapsepõlvesuviti korjasime vennaga mere äärest kõiksugu välismaist sodi, mida meri randa uhtus. Rootsi ja Soome piimapakke, penoplastitükke (millele sai sulg otsa pandud ja maatuulega merele saadetud), tühje eksootilisi klaaspudeleid, ilusat mere poolt töödeldud puitu ja tont teab veel mida. Läbi selle tuule, merekohina ja piiritsooni imbus meieni kauge ja ahvatlev välismaa. Nähtud Ida-Virumaal, mai 2008.
