It's different from above | Andres Tarto blog for aerial photos of Estonia
Vaevalt et tuul avamerel asuva Ruhnu rannikult kaob, kuid vaatamata sellele on need kaks kaunite Eesti naisenimedega (vasakul Malle, paremal Pille) tuulikut nüüdseks igasuguse ‘hoo’ maha võtnud ja seisavad saarel lihtsalt kui moodsa aja sümbolid. See pilt tuli meelde kui nägin üht teemakohast artiklit tänasest Postimehest.
Sel suvel sai Ruhnu uus kirik (vasakul) 100-aastaseks. Parempoolne, Ruhnu Püha Magdaleena kirik ehk lihtsalt Ruhnu puukirik, mis on ühtlasi teadaolevalt vanim Eesti säilinud puithoone, on pärit 1643. aastast. Nii nad seal seisavad, justnagu kokku hoides, selle võrdlemisi kauge ja väikese saare peal.. Ühtlasi – tervitused Ruhnu! | During this summer, the new church of Ruhnu held its 100th anniversary. The smaller one, the old wooden church (which is problably the eldest wood-made building in Estonia) is built in 1643.
Kas teadsite, et selle 1877. aastal ehitatud unikaalse Ruhnu tuletorni projekteeris ilmselt ei keegi muu kui ilmakuulsa Eiffeli torni autor Gustave Eiffel? Pea 40-meetrise metalse tuletorni ajaloost saab pisut lugeda siit ja siit ja siit. | Did you know that the architect of Ruhnu lighthouse (Ruhnu is small island in the Baltic Sea) is presumably world-famous Gustave Eiffel itself?
Selle kõva edelatuulega, mille tõi möödunud öösel meieni tsüklon Katja, võib pildil olev Ruhnu rannaäärne mets küll veidi hõredamaks olla muutunud. Kuid eks ruhnlased teavad! | The strong south-east wind, which blowed during last night, may have broken some more trees in our little distant island within the Baltic Sea, the Island of Ruhnu. Here’s a glimpse of the sandy coast in Ruhnu.
Umbes poolteist aastat vana pildimälestus Ruhnu saare kohalt. Vana kirik jääb selle nurga alt täpselt uue taha. Ja eks ta ole madalam ka.
Ruhnust teisel katsel üles saades oli veel hommik, aga muljeid oli juba mitme päeva jagu. Ei ole ju tavaline mõnekümne-minutiliste lendude järel saarelt teisele hüpata (kõrvalpõikena tuli meelde üks ameeriklasest õppejõud, keda kord Muhumaal, Koguvas kohtasin ja kes ennast ‘saare-hüppajaks’, island-hopperiks, kutsus; ehk et kui ta reisib, siis ainult saartele, ja eelistatult väikesaartele). Suund sai võetud Saaremaale, Kuressaare lennuväljale. Kui me mere kohal taas kõrgust kogunud olime, hakkas meist vasakult paistma Läti liivane rannik. Ilmselt Kolka neeme piirkond või midagi, mõtlesime. Muus osas oli sõit rahulik ja meri vaikne. Saaremaastikud algasid juba kaugelt merelt, seda läbi silmatorkavalt särava pilve, mille peegeldus vees muutis olemise veelgi ruumilisemaks. Saabusime saarele üle Tirbi ja Vätta poolsaare ning paari minuti pärast olimegi juba päeva kolmandal saarel.
Kui meie ‘hõbedane õhulaev’ troide ja värviliste körtide saarelt taas õhku tõusis, ootas meid ees veelgi seiklusrikkam mere- ja õhureis. Sest sihiks oli meil.. ca 60km kaugusel asuv meretagune Ruhnu. Suure sinise kohal võtsime kõrgust varuga – varsti olime paari-kolme kilomeetri kõrgusel, ja akna taga jahe tuul. Ei laeva, paati ega lindugi, suur vaikus pildis, kuid mitte helis. Parasjagu siis, kui seljataha kadus viimnegi aimdus Kihnust, tekkis eespool esimene silmside Ruhnuga. Tasapisi Ruhnu lähistele jõudnuna ja kõrgust vähendades olime endilegi ootamatult sattunud purjevõistluse tunnistajateks. Võistluse, mis pidanuks algama päev varem, ent mille starti kõva tuul oli edasi lükanud. No ütle nüüd! Ühe õnnetus on aga teise õnn. Meie olime siis need teised, sest ülalt avanes võrratu vaade nii jahtidest kui Ruhnust. Ja kui ma saarel poleks käinud ega asjast teadnuks, võinuks arvata, et äkki see on igahommikune vaatepilt. Mõned tiirud üle Eesti ja Läti tähistusega merejahtide ning maas me olimegi.
