It's different from above | Andres Tarto blog for aerial photos of Estonia
Siit üks nõksa vanem pilt, mis omal ajal ka minu esimesest pildiblogist läbi käis. Ühtlasi on mul hea meel teatada, et sellel blogil on nüüd reipalt üle tuhande püsilugeja! Aitäh teile, lehetellijad. | Here’s a bit older picture, which was seen also through my first picture blog. Also I’m glad that I have now already more than thousand feed-readers! Thank you for reading me that much.
Kuna püstipidi formaat siin blogis mõjub täitsa vahvalt, siis jätkan sellega edaspidigi. Siin ongi üks pilt tööpäevast keset Lavassaare (Pärnumaa) abstraktseid turbarabamustreid. Kui keegi teab, mis tööetapiga parasjagu tegemist, kribagu kommentaar =) | As the bigger portrait format looks good for me, then I’ll continue with that mode right away. Here’s a picture of a working day in the abstract patterns of Lavassaare peat bog (in south-west of Estonia, near Pärnu).
Ja siit ülalt on eriti selgelt näha raba ringjad vormid – kõik laukad ja rabajärved on koondunud justnagu ühe mõttelise keskme ümber. | And up here it is quite easy to see that all those little bog-lakes are aligned around the centre of the bog.
Mitte miski ei peegelda taevast nõnda hästi, kui väiksed ja vaiksed rabajärved. Ja puude kontuurid moodustavad otsekui taevaraami. Nähtud 2007. sügisel.
Mõni jõgi on käänulisem kui teine, ja silmusklev Emajõgi koos oma väikeste harudega ligipääsmatul lammialal on midagi, mida mujal Eestis, vähemalt sellises mastaabis, ei ole. Siin, mitte kaugel Võrtsjärvest, jäävad kahele poole rabad ja sood (Meleski ja Sangla), mis toovad jõkke lisavett. Kui aga veeseis veidi madalam on, jääb mulje, otsekui lõppeks mõni jõesopp lihtsalt ära. Nähtud septembris 2010.
Õhtupäike äratab maastiku ellu ning raba rabab meid külgvalguses oma pehme pinnase, mätaste ja järvedega. Keset lopsakat floorat torkab silma ka fauna – antud juhul kaks sookurge, tõenäoliselt paar, kes oma nõtketel jalgadel õhtusöögiks parimat paika (loe: toitu) otsivad. Nähtud augustis 2009.
Varaõhtuselt ja vaikselt Viljandi lennuväljalt tõusime peagi taas 1000 jala kõrgusele ning nüüd võtsime suunaks Pärnu. Ehk siis joonelt läände, sinna, kuhu maadmööda küll päris otse ei saa, sest et nende kahe linna vahele jääb mõõtmatult võimas Soomaa Rahvuspark (tervitused just kestvassse viiendasse aastaaega). Nii oligi, et enamus sellest distantsist möödus suure inimtühjuse kohal: vaid rabad, rabasilmad ja metsad. Meeletu. Ja jumal teab, kui paljud metsaelanikud ja loodusfotograafid meie mürinast häiritud võisid olla… Veidi veel ja olimegi Sindi kohal, sealt edasi aga valmistusime maanduma taas ühel ametlikul lennuväljal, Pärnus. Ainus elav hing lennuväljal – turvamees – tuli meile vastu ja lasi meid õhtusse. Sellega oli esimene lennupäev õnne- ja elamusterikkalt lõppenud!
