Tagged: purjekas

Kui meie ‘hõbedane õhulaev’  troide ja värviliste körtide saarelt taas õhku tõusis, ootas meid ees veelgi seiklusrikkam mere- ja õhureis. Sest sihiks oli meil.. ca 60km kaugusel asuv meretagune Ruhnu. Suure sinise kohal võtsime kõrgust varuga – varsti olime paari-kolme kilomeetri kõrgusel, ja akna taga jahe tuul. Ei laeva, paati ega lindugi, suur vaikus pildis, kuid mitte helis. Parasjagu siis, kui seljataha kadus viimnegi aimdus Kihnust, tekkis eespool esimene silmside Ruhnuga. Tasapisi Ruhnu lähistele jõudnuna ja kõrgust vähendades olime endilegi ootamatult sattunud purjevõistluse tunnistajateks. Võistluse, mis pidanuks algama päev varem, ent mille starti kõva tuul oli edasi lükanud. No ütle nüüd! Ühe õnnetus on aga teise õnn. Meie olime siis need teised, sest ülalt avanes võrratu vaade nii jahtidest kui Ruhnust. Ja kui ma saarel poleks käinud ega asjast teadnuks, võinuks arvata, et äkki see on igahommikune vaatepilt. Mõned tiirud üle Eesti ja Läti tähistusega merejahtide ning maas me olimegi.