Keegi on väga järjepidev olnud. Et see kõik ette võtta.
Tagged: parkla
Veel 2007. aasta oktoobris nägi Vabaduse väljak välja nagu üks korralik autoparkla. Ja juba 2007. oktoobris lehvis seal TLN2011 plakat, milline sündmus nüüd, vaevalt kahe kuu pärast, ongi tõelisuseks saamas. Ei saa mainimata jätta seda, et olen algusest peale arvanud, et meie vabaduse monumendiks oleks võinud luua mitte led-lampidega moodsa aja lahenduse, vaid targem olnuks Tallinnasse teha Vabaduse park (sümboliseerimaks vabadust kui vaba õhku ja seda, et me vähem või rohkem metsa- või puurahvas oleme). Kuid kui tõesti oleks pidanud tegema monumendi, siis oleks sisukam (ja sadu kordi odavam) olnud, kui väljakule oleks toodud mõni meie suurimatest rändrahnudest, ja selle peale pandud lihtne silt. Ei vajaks see hooldust ega uusi pirne, oleks oma raskuse ja päritolumaa suhtes (vähemalt viimase jääaja mõttes) seotud Eestiga ja mis peamine – kui keegi peaks seda kunagi lõhkuma, siis saaks midagi väiksemat asemele tuua, ning sümboli mõte ja tugevus jääks samaks või muutuks veel tugevamaks.
Pealtnäha tundub see nagu ühe väikse poisi unistus – omada erivärvilisi kaubikuid, millega siis esikust elutuppa ja tagasi sõita. Kuid 1:1 mõõtkavas on see hoopis mõne suurema poisi igapäevatööks. Ilmselt läks ta üht neist ära viima… Nähtud oktoobris 2009.
