Kõrgemalt on teisiti – Andres Tarto aerofotoblogi | Taevapiltnik.ee

Vasakul killuke Kadriorust, taamal kesklinn.

Hea on tunda ja teada, et vähemalt kõik Eesti elektrijaamad on ‘tuumavabad’ ja ohutud. Kuigi ka see on teada, et pikka pidu seoses põlevkiviga meil nii ehk naa ei ole (muide, aastas vajab BEJ seda ca 2.2 miljonit tonni) ja mingi toimiv ning kandev alternatiiv tuleb leida. Roheline energia küll ‘tuli ja nägi’ aga ‘võitmiseks’ on tema osakaal ju teadagi, liiga marginaalne. Ühtlasi tuleb vaid loota ja uskuda, et üldse mitte kaugel meist, Loviisas ja Sosnovõi Boris kõik rahulikuks jääb. Nähtud paar suve tagasi.

Sel suvel hakati renoveerima Peterburi maanteed ja sealhulgas ka  vanemat, suurtest betoonplaatidest koosnevat teeosa, mis hetkel Irust Maarduni ulatub. Betoonplaadid on ajahambale kenasti vastu pidanud, sest sinna asetati need Saksa sõjavangide poolt, juba vahetult pärast Teise Maailmasõja lõppu. Kusagil selle tee kõrval olla venelased teinud ka käe-jala-juures kalmistu, kuhu maeti hinnanguliselt 300-350 sõjavangi. Kui palju võidi siis ohata taeva suunas! Nüüd saab ohata läbi katuseluugi. Ja mis muutub? Kiirus, kiirus, ei muud…

Sel nädalavahetusel võib Venemaa metsatulekahjudest tekkiv suits ka Eesti kohale jõuda. Siin on vaade meie piirialale: Narva tammiga  (keskel vasakul) lõpeb Eesti ning algab Venemaa. Heledas toonis kirik tammist paremal on Ivangorodis asuv Püha Kolmainu kirik. Taamal aga on puhkenud väike tulekahju…  Nähtud 2008. a suvel.

Võtsime suuna otse edelasse – Tartusse.  Õige kohe sattusime intensiivsesse kahekõnesse Alutaguse kandi võimsate rabade ja metsadega ning pärast seda laius meie all Eesti mastaapseim järv, Peipsi. Sedavõrd suure siseveekogu kohal olles tundus üsna uskumatu, et kogu ülelennu ajal ei näinud me sellel mitte ühtegi suuremat alust. Jah, Peipsi rääbisel ei ole just parimad ajad.. aga ikkagi. Ainult suur sinine rahu, mille läänekallast markeeris kuldne liiv. Peipsilt taas maismaa kohale jõudes oli meeleolu sootuks teine – tühjus oli asendunud Jõgevamaa põldude ja taludega, ning meie ajasime õhust Kalevipoja jälgi taga.  Ühes hoovis aga jäi mulle silma ilus lehm. Tema võis küll eksinud olla, ent meie olime õige varsti just seal kus pidimegi – hilissuvise Tartu kohal. Üks-kaks auringi ümber kauni linna ning maanduma!

Pärast  kohvitamist Rakvere lennuväljal sättisime end taas minekule ning juba paarikümne minuti pärast olime Jõhvi lennuvälja kohal. Kuna muru oli niitmata, ei plaaninud me seal maanduda ja kohapeal selgus, et ei olekski saanud, arvestades tõsiasja, et lennuvälja olid sel kaunil hommikul hõivanud mudelistid, kes seal omi silmarõõme lennutasid. Lehvitasime ja jätkasime sõitu ida suunas, üha panoraamilisemaks muutuvate tööstusmaastike kohal. Veel pärast paarikümmet minutit jõudsime Narva lähedale, ja just vahetult enne Narva linna, otse Peterburi maantee kõrval, asubki Narval lennuväli. Kummastav oli maanduda otse rekkaderivi kõrvale, ning kindlasti oli tsipa põnevam ka sohvritel, kes seal lõpmatult pikka hommikut veetsid. Lennuväli ise on pehmeltöeldes kehvas olukorras, kuid seal asub Narva langevarjuklubi staap ning maapeal suhtlesimegi põgusalt kahe selle klubi liikmega. Ning seejärel – taas teele!