Kõrgemalt on teisiti – Andres Tarto aerofotoblogi | Taevapiltnik.ee

Maru vähe on mul siin blogis pilte Viljandist, kuid siin üks – killuke Viljandi kesklinnast, ‘peaosas’ Jaani kirik. | I have only few pictures about Viljandi, but here’s one and the front, below, you can see St. John (Jaani) Church.

Meie seiklusrikas õhusõit jätkus lennuväljadest täispikitud Mulgimaal. Järgmiseks sihiks oli Viljandi. Tuul oli õhtuks vaibunud, päikesevalgus pehme,  ja üldse oli mõnusalt soe. Kuna me päeva jooksul värskeid ilmauudiseid  ei kuulanud, siis ei teadnudki me, et Lääne-Eestis (eriti saartel) oli samal ajal kõva tuul, vihmane ja seega lendamisvaenulik ilm. Ainus, mis sellele vihjas, oli läänetaeva hallim pale.  Viljandi järvel oli mõni paadimees (kes seal ehk puhkust veetis), ja et see on minu jaoks üleüldse ainus järv, mille ümber ma süstemaatiliselt jooksnud olen (aga see on hoopis teine jutt); siis seda lõbusam oli nüüd järve näha linnulennult. Paar tiiru linna kohal ning maandumine Viljandi lennuväljal. Vaevalt olime rattad maha pannud, kui meid tulid uudistama üks tore vanaema ja tema tore lapselaps. Siin ühel pildil ongi see vahva poiss, ja kes teab, võibolla saab temast kunagi piloot!

Torupillitalus ei kõlanud sel kaunil laupäevasel pärastlõunal küll ükski pilliviis, kuid see-eest tegi peremees meile oma kõlava häälega toreda ekskursi oma valdustesse ning tänu talle saime ka maapealt näha üht võimast mulgi värki. Igatahes!  Et aga õhtu edenes üllatavalt kiiresti ja päike veeres aina madalamale, pidime end taas lennukisse sättima ning  järgmiseks ootas meid ees üks teine mulgimaine lennuväli, Karksi lennuväli. Jah, seal kus enne maandusid sügiseti õunad, maanduvad nüüd tänu Hendrik Agurile väikelennukid. Tuul oli sootuks vaikinud, kui me endises õunapuuaias rattad maha saime ja vastu võtsid meid veel ühe uue kogemuse võrra rikkamad inimesed – meie ise :)

Vaikne Varstu lennuväli  kadus õige pea metsade ja küngaste taha ning ‘kusagil kaugel ees’ (Eesti puhul, ja eriti linnulennult võttes ei saa seda ilma jutumärkideta muidugi väita), ootas meid ees kohtumine Mulgimaaga. Lendasime üle Valgamaa südame, Karula rahvuspargi, üle Ähijärve ja veel ühe õige muheda nimega järve, Suur-Pehmejärve (inglise keeles siis otsetõlke puhul näiteks Big-Softlake). Üsna suur oli see tõesti, ja kaldadki tundusid pehmed olevat. Ju siis sai asja eest oma nime! Headmeelt tegi ka, et nähtavus oli paranenud ja pilved hajunud. Järved olidki selle lõigu märksõnaks – tegid meid kadedaks mulkide peale. Veel veidi metsamassiive, killuke Väike-Emajõest, mis suubus kaugemal Võrtsjärve ning juba me maandusimegi pärastlõunases Riidajas, Torupillitalu lähedal asuval heinamaal.