Kõrgemalt on teisiti – Andres Tarto aerofotoblogi | Taevapiltnik.ee

Hetk enne maandumist, enne seda, kui vari ja lennuk kokku puutuvad. | Moment before the landing, before the shadow and plane merge.

Lennuväli veidi abstraktsemal tasandil. | An airfield in a bit more abstract level.

Jah, edasi sai see mis ikka – hopp! lennukisse ja jälle maa ja taeva vahele. Pärast nii paljusid lennuväljasid ja õhumiile tundus, et kohe-kohe ongi reis läbi. Arvestades, kui kiiresti oli kõik toimunud, oli tundel alust. Miski minust oli veel eilses, võib-olla  alles Narva lähedal, aga vahest ka Varstu üksildasel ja panoraamse maastikuga lennuväljal; või hoopis Kihnus, ei Ruhnus.. või  Hiiumaal? Kõik oli ju toiminud nii ruttu! Indiaanirahvastel olnud nii, et kui keegi teisele külla läks, oldi mõnda aega tasa ja kohaneti ruumi ja inimestega. Alles siis, kui koht kõnetas ja vaim valmis, avaneti ja hakati rääkima. Meil oli sootuks vastupidi – vaevalt jõudsid ühele paigale head-aega soovida, kui juba kõnetas sind järgmine.. Ja ‘järjekordne järgmine’ oli Kuusiku – teadsime, et näeme seal teisigi, sest Tallinnast oli samal ajal startinud mitu väikelennukit (Eestist, Lätist ja Leedust), kes Balti keti aastapäeva puhul Baltimaade tuuriga olid alustanud. Ajastus oli ideaalne, teised maandusid vahetult enne meid, ning seetõttu sulandusime justnagu valesse pittu – uudistajad arvasid, et ka meie lendame Leedu suunas. Kuid ei, meid ootas veel vaid viimane õhkutõus ja maandumine..

Maandumine on pehmeltöeldes oluline asi (eriti pehme maandumine), aga see kõik tundub veel eriti tähtsa tegevusena, kui maandud Eesti suurimale lennuväljale ja näed, et sinu järgi ootab ei rohkem ega vähem kui pesueht Boeing, reisilennuk; pealegi veel meie rahvusliku uhkuse egiidi all – Estonian Air. Või olgem siiski täpsed, täiel määral rahvuslik uhkus (loe: kapital) oli see varem, nüüd on sellest järel vaid nimi. Aga ikkagi! Nähtud oktoobris 2009.