Kõrgemalt on teisiti – Andres Tarto aerofotoblogi | Taevapiltnik.ee

Meie seiklusrikas õhusõit jätkus lennuväljadest täispikitud Mulgimaal. Järgmiseks sihiks oli Viljandi. Tuul oli õhtuks vaibunud, päikesevalgus pehme,  ja üldse oli mõnusalt soe. Kuna me päeva jooksul värskeid ilmauudiseid  ei kuulanud, siis ei teadnudki me, et Lääne-Eestis (eriti saartel) oli samal ajal kõva tuul, vihmane ja seega lendamisvaenulik ilm. Ainus, mis sellele vihjas, oli läänetaeva hallim pale.  Viljandi järvel oli mõni paadimees (kes seal ehk puhkust veetis), ja et see on minu jaoks üleüldse ainus järv, mille ümber ma süstemaatiliselt jooksnud olen (aga see on hoopis teine jutt); siis seda lõbusam oli nüüd järve näha linnulennult. Paar tiiru linna kohal ning maandumine Viljandi lennuväljal. Vaevalt olime rattad maha pannud, kui meid tulid uudistama üks tore vanaema ja tema tore lapselaps. Siin ühel pildil ongi see vahva poiss, ja kes teab, võibolla saab temast kunagi piloot!

Torupillitalus ei kõlanud sel kaunil laupäevasel pärastlõunal küll ükski pilliviis, kuid see-eest tegi peremees meile oma kõlava häälega toreda ekskursi oma valdustesse ning tänu talle saime ka maapealt näha üht võimast mulgi värki. Igatahes!  Et aga õhtu edenes üllatavalt kiiresti ja päike veeres aina madalamale, pidime end taas lennukisse sättima ning  järgmiseks ootas meid ees üks teine mulgimaine lennuväli, Karksi lennuväli. Jah, seal kus enne maandusid sügiseti õunad, maanduvad nüüd tänu Hendrik Agurile väikelennukid. Tuul oli sootuks vaikinud, kui me endises õunapuuaias rattad maha saime ja vastu võtsid meid veel ühe uue kogemuse võrra rikkamad inimesed – meie ise :)

Vaikne Varstu lennuväli  kadus õige pea metsade ja küngaste taha ning ‘kusagil kaugel ees’ (Eesti puhul, ja eriti linnulennult võttes ei saa seda ilma jutumärkideta muidugi väita), ootas meid ees kohtumine Mulgimaaga. Lendasime üle Valgamaa südame, Karula rahvuspargi, üle Ähijärve ja veel ühe õige muheda nimega järve, Suur-Pehmejärve (inglise keeles siis otsetõlke puhul näiteks Big-Softlake). Üsna suur oli see tõesti, ja kaldadki tundusid pehmed olevat. Ju siis sai asja eest oma nime! Headmeelt tegi ka, et nähtavus oli paranenud ja pilved hajunud. Järved olidki selle lõigu märksõnaks – tegid meid kadedaks mulkide peale. Veel veidi metsamassiive, killuke Väike-Emajõest, mis suubus kaugemal Võrtsjärve ning juba me maandusimegi pärastlõunases Riidajas, Torupillitalu lähedal asuval heinamaal.

Varsti pärast Ridalit olime Varstus, päris Läti piiri ääres. Sõit ka minu jaoks eksootilisemas Eestimaa paigas oli rikas muljetest ja värsketest vaadetest. Silmapiir oli muutunud kergelt sakilisemaks, andes märku kaugustesse jäävatest Liivimaa maastikest. Kuid kõige meeleolukamaks selle lennulõigu puhul osutus hoopis maapealne nähtus – Varstu lennuväli. See on endine keemia-lennuväli (loodud kunagiste väetamiste tarbeks), kaunis oma lihtsuses ja mis eriti vastuoluline –  keset suurt vaikust ja tühjust. Kui me maandunud olime, siis oli kuulda vaid tuule tasast häält lähedaloleva hoone sõrestike vahel, ja linde, ning ei midagi muud. Nii me sealt ka pärast pooletunnist mõttepausi lahkusime. Seal tekkinud tunne jääb alatiseks meelde. Aitäh, elu!

Pärast lõunat.. Lõunakeskuses läksime lendama.. Lennuväljalt =) ja suunaks võtsime Ridali –   koht, kus reeglina lennatakse hääletult – purilennukitega. Alates Tartust maastik muutub (kes siis seda ei teaks), ja lisaks kergetele kuplitele hakkasid tooni andma väikesed järved ja tiigid. Üldse tundus, et teatud liiki lõuna-eestlane peab lugu tiigist. Et päev oli olnud soe ja niiske (ning lääne-Eestis sadas samal ajal kõvasti vihma), oli ka meie taevas rohkem pilvi, ja seepärast toon siin välja vaid kolm fotot. Ühel siis villa veekogu ääres, teisel masinad ja mehed tööhoos ning kolmandal on purilennuk maastikuga, vahetult enne lennuväljale jõudmist. Esimest korda maandusime kümnete pealtvaatajate silme all, sest lennuväljal peeti miski firma suvepäevi. Juttu jätkus kauemaks..

Tartu - Ridali

Iseäralik Lõuna-Eestile, maja järve ääres

Mehed tööhoos

Purilennuk maastikuga

Võtsime suuna otse edelasse – Tartusse.  Õige kohe sattusime intensiivsesse kahekõnesse Alutaguse kandi võimsate rabade ja metsadega ning pärast seda laius meie all Eesti mastaapseim järv, Peipsi. Sedavõrd suure siseveekogu kohal olles tundus üsna uskumatu, et kogu ülelennu ajal ei näinud me sellel mitte ühtegi suuremat alust. Jah, Peipsi rääbisel ei ole just parimad ajad.. aga ikkagi. Ainult suur sinine rahu, mille läänekallast markeeris kuldne liiv. Peipsilt taas maismaa kohale jõudes oli meeleolu sootuks teine – tühjus oli asendunud Jõgevamaa põldude ja taludega, ning meie ajasime õhust Kalevipoja jälgi taga.  Ühes hoovis aga jäi mulle silma ilus lehm. Tema võis küll eksinud olla, ent meie olime õige varsti just seal kus pidimegi – hilissuvise Tartu kohal. Üks-kaks auringi ümber kauni linna ning maanduma!

Pärast  kohvitamist Rakvere lennuväljal sättisime end taas minekule ning juba paarikümne minuti pärast olime Jõhvi lennuvälja kohal. Kuna muru oli niitmata, ei plaaninud me seal maanduda ja kohapeal selgus, et ei olekski saanud, arvestades tõsiasja, et lennuvälja olid sel kaunil hommikul hõivanud mudelistid, kes seal omi silmarõõme lennutasid. Lehvitasime ja jätkasime sõitu ida suunas, üha panoraamilisemaks muutuvate tööstusmaastike kohal. Veel pärast paarikümmet minutit jõudsime Narva lähedale, ja just vahetult enne Narva linna, otse Peterburi maantee kõrval, asubki Narval lennuväli. Kummastav oli maanduda otse rekkaderivi kõrvale, ning kindlasti oli tsipa põnevam ka sohvritel, kes seal lõpmatult pikka hommikut veetsid. Lennuväli ise on pehmeltöeldes kehvas olukorras, kuid seal asub Narva langevarjuklubi staap ning maapeal suhtlesimegi põgusalt kahe selle klubi liikmega. Ning seejärel – taas teele!