Kõrgemalt on teisiti – Andres Tarto aerofotoblogi

Mis paistaks ülalt erksamini silma, kui kobar värvilisi veesõidukeid? Eriti kui need asuvad kitsukeses vallikraavis ja ootavad seal aerutajaid või väntajaid. Nähtud juulis 2008, Kuressaares.

Palava päeva harjal tõusime me taas õhku, et sõita ühelt Eesti suurimalt saarelt teisele – Kuressaare lennuväljalt Kärdlasse. Põldude kohal tekkivate tõusvate õhuvoolude tõttu rappus me lennuk ehk isegi rohkem kui eelmisel päeval, ent kurss jäi mõistagi samaks. Mis sest et mitu peatust oli veel ees, valdas meid ikkagi tunne, et õige varsti oleme tagasi, et kohe-kohe saab ring täis. Sest Eesti on ju nii… te teate küll, mis sõna võiks kahe punkti järele asetada. Lend kahe igipõliselt ja lahedalt arveid klattiva saareriigi kohal pakkus põnevate mustritega põlde, silma hakkas ka Sääre tirp, ning pärast seda tõusime Hiiumaa kohal paari kilomeetri peale, et vahelduseks ka läbi pilvede sõita. Ja juba puutusidki rattad päeva neljandat saart, tuulist Hiiumaad.

Seda postitust ajendas tegema eilne traagiline õnnetus Saaremaal, mil Panga pangalt kukkus alla Soome kodanik. Kindlasti ei ole seesuguste õnnetuste vältimiseks tarvis kõiki paiku tarastada, kuid üks on küll kindel – nii lähedale, nagu siin Saarlase artikli esimesel pildil on näha – nii lähedale küll ei tohiks ühtki pinki panna. Või kui, siis ainult juhul kui Saaremaal pole enam ühtki üleliigset vaba meetrit sisemaa suunas.

Ruhnust teisel katsel üles saades oli veel hommik, aga muljeid oli juba mitme päeva jagu. Ei ole ju tavaline mõnekümne-minutiliste lendude järel saarelt teisele hüpata (kõrvalpõikena tuli meelde üks ameeriklasest õppejõud, keda kord Muhumaal, Koguvas kohtasin ja kes ennast ‘saare-hüppajaks’, island-hopperiks, kutsus; ehk et kui ta reisib, siis ainult saartele, ja eelistatult väikesaartele). Suund sai võetud Saaremaale, Kuressaare lennuväljale. Kui me mere kohal taas kõrgust kogunud olime, hakkas meist vasakult paistma Läti liivane rannik. Ilmselt Kolka neeme piirkond või midagi, mõtlesime. Muus osas oli sõit rahulik ja meri vaikne. Saaremaastikud algasid juba kaugelt merelt, seda läbi silmatorkavalt särava pilve, mille peegeldus vees muutis olemise veelgi ruumilisemaks. Saabusime saarele üle Tirbi ja Vätta poolsaare  ning paari minuti  pärast olimegi juba päeva kolmandal saarel.