Kõrgemalt on teisiti – Andres Tarto aerofotoblogi

Rahu, meie suvine rahu on pildile jäänud ja just purjekas on see, mis asjad mõõtkavva paneb.  See on samuti üks pilt, mille leiab minu raamatust “Eestimaa 1000 jala pealt” (muide, saadaval veel nii Apollos kui Rahva Raamatus, kuid küsida tuleb kassast, seda ise leida on pea võimatu). Purjekast pisut vasakul, tee peal on ka paar inimest. Ja kes soovib sellest või mõnest muust minu fotost suurt väljatrükki, siis mul on väga hea meel seda teile pakkuda. Lihtsalt võtke palun ühendust. | You can feel summer serenity here and the yacht is what puts everything on the right scale. A bit left from the yacht is a couple walking on the path. It is also a picture published in by aerial book (you can buy it directly from here).

Hiiumaa kaguosas asub üks tükike eksootilisest Eestimaast. Salinõmme rannikuniidud ja soolakud on ülevalt vaadates tõepoolest hurmavad – vaid pehmed kontuurid ja pastelsed toonid, sekka pannkoogilaadseid saarekesi.  Tähtis paik lindudele ja teadlastele, ilus paik vaatlejale. Nähtud 2008a. suvel.

Kes meist ei teaks Sääre tirpi, mis Lõuna-Hiiumaal nagu tee läbi vee kulgeb.. Siin pildil on aga Hiiumaa kirderanniku lähistele jääv Vissulaid, millel on samuti oma väike tirp läbi suure vee. Kuna tegemist pidavat olema üsna olulise hallhüljeste lesilaga, siis on see meie jalgadele küll enamik aega keelatud maa. Ülalt paistab see siiski ühe vägagi kaunivaatelise jalutuspaigana. Nähtud augustis 2009.

Jätnud hüvasti tuulise Kärdla lennuvälja ja selle sel hetkel ühestainsast töötajast koosneva personaliga, ootas meid taas ees mandri-Eesti, seekord siis Noarootsis asuv Lyckholmi lennuväli. Sinnasõidul avanesid vaated Uusmererahule ja Kadakalaiule, samuti ka Vormsile ja seejärel muidugi Noarootsi sopiline ja laherikas rannik. Ülaltvaates liblika- või linnukujuline lennuväli paitas muidugi silma ja erines kõikidest teistest Eesti lennuväljadest ka selle poolest, et raja haldaja tuli meile isiklikult vastu, ning viis meid põgusale tutvumisretkele õdusasse Lyckholmi mõisa. Sealt aga väike jalutuskäik lennuväljale ning te võite lausa arvata, mis edasi sai.. :)

Palava päeva harjal tõusime me taas õhku, et sõita ühelt Eesti suurimalt saarelt teisele – Kuressaare lennuväljalt Kärdlasse. Põldude kohal tekkivate tõusvate õhuvoolude tõttu rappus me lennuk ehk isegi rohkem kui eelmisel päeval, ent kurss jäi mõistagi samaks. Mis sest et mitu peatust oli veel ees, valdas meid ikkagi tunne, et õige varsti oleme tagasi, et kohe-kohe saab ring täis. Sest Eesti on ju nii… te teate küll, mis sõna võiks kahe punkti järele asetada. Lend kahe igipõliselt ja lahedalt arveid klattiva saareriigi kohal pakkus põnevate mustritega põlde, silma hakkas ka Sääre tirp, ning pärast seda tõusime Hiiumaa kohal paari kilomeetri peale, et vahelduseks ka läbi pilvede sõita. Ja juba puutusidki rattad päeva neljandat saart, tuulist Hiiumaad.