Kõrgemalt on teisiti – Andres Tarto aerofotoblogi

Jah, edasi sai see mis ikka – hopp! lennukisse ja jälle maa ja taeva vahele. Pärast nii paljusid lennuväljasid ja õhumiile tundus, et kohe-kohe ongi reis läbi. Arvestades, kui kiiresti oli kõik toimunud, oli tundel alust. Miski minust oli veel eilses, võib-olla  alles Narva lähedal, aga vahest ka Varstu üksildasel ja panoraamse maastikuga lennuväljal; või hoopis Kihnus, ei Ruhnus.. või  Hiiumaal? Kõik oli ju toiminud nii ruttu! Indiaanirahvastel olnud nii, et kui keegi teisele külla läks, oldi mõnda aega tasa ja kohaneti ruumi ja inimestega. Alles siis, kui koht kõnetas ja vaim valmis, avaneti ja hakati rääkima. Meil oli sootuks vastupidi – vaevalt jõudsid ühele paigale head-aega soovida, kui juba kõnetas sind järgmine.. Ja ‘järjekordne järgmine’ oli Kuusiku – teadsime, et näeme seal teisigi, sest Tallinnast oli samal ajal startinud mitu väikelennukit (Eestist, Lätist ja Leedust), kes Balti keti aastapäeva puhul Baltimaade tuuriga olid alustanud. Ajastus oli ideaalne, teised maandusid vahetult enne meid, ning seetõttu sulandusime justnagu valesse pittu - uudistajad arvasid, et ka meie lendame Leedu suunas. Kuid ei, meid ootas veel vaid viimane õhkutõus ja maandumine..

Jätnud hüvasti tuulise Kärdla lennuvälja ja selle sel hetkel ühestainsast töötajast koosneva personaliga, ootas meid taas ees mandri-Eesti, seekord siis Noarootsis asuv Lyckholmi lennuväli. Sinnasõidul avanesid vaated Uusmererahule ja Kadakalaiule, samuti ka Vormsile ja seejärel muidugi Noarootsi sopiline ja laherikas rannik. Ülaltvaates liblika- või linnukujuline lennuväli paitas muidugi silma ja erines kõikidest teistest Eesti lennuväljadest ka selle poolest, et raja haldaja tuli meile isiklikult vastu, ning viis meid põgusale tutvumisretkele õdusasse Lyckholmi mõisa. Sealt aga väike jalutuskäik lennuväljale ning te võite lausa arvata, mis edasi sai.. :)

Palava päeva harjal tõusime me taas õhku, et sõita ühelt Eesti suurimalt saarelt teisele – Kuressaare lennuväljalt Kärdlasse. Põldude kohal tekkivate tõusvate õhuvoolude tõttu rappus me lennuk ehk isegi rohkem kui eelmisel päeval, ent kurss jäi mõistagi samaks. Mis sest et mitu peatust oli veel ees, valdas meid ikkagi tunne, et õige varsti oleme tagasi, et kohe-kohe saab ring täis. Sest Eesti on ju nii… te teate küll, mis sõna võiks kahe punkti järele asetada. Lend kahe igipõliselt ja lahedalt arveid klattiva saareriigi kohal pakkus põnevate mustritega põlde, silma hakkas ka Sääre tirp, ning pärast seda tõusime Hiiumaa kohal paari kilomeetri peale, et vahelduseks ka läbi pilvede sõita. Ja juba puutusidki rattad päeva neljandat saart, tuulist Hiiumaad.

Ruhnust teisel katsel üles saades oli veel hommik, aga muljeid oli juba mitme päeva jagu. Ei ole ju tavaline mõnekümne-minutiliste lendude järel saarelt teisele hüpata (kõrvalpõikena tuli meelde üks ameeriklasest õppejõud, keda kord Muhumaal, Koguvas kohtasin ja kes ennast ‘saare-hüppajaks’, island-hopperiks, kutsus; ehk et kui ta reisib, siis ainult saartele, ja eelistatult väikesaartele). Suund sai võetud Saaremaale, Kuressaare lennuväljale. Kui me mere kohal taas kõrgust kogunud olime, hakkas meist vasakult paistma Läti liivane rannik. Ilmselt Kolka neeme piirkond või midagi, mõtlesime. Muus osas oli sõit rahulik ja meri vaikne. Saaremaastikud algasid juba kaugelt merelt, seda läbi silmatorkavalt särava pilve, mille peegeldus vees muutis olemise veelgi ruumilisemaks. Saabusime saarele üle Tirbi ja Vätta poolsaare  ning paari minuti  pärast olimegi juba päeva kolmandal saarel.

Kui meie ‘hõbedane õhulaev’  troide ja värviliste körtide saarelt taas õhku tõusis, ootas meid ees veelgi seiklusrikkam mere- ja õhureis. Sest sihiks oli meil.. ca 60km kaugusel asuv meretagune Ruhnu. Suure sinise kohal võtsime kõrgust varuga – varsti olime paari-kolme kilomeetri kõrgusel, ja akna taga jahe tuul. Ei laeva, paati ega lindugi, suur vaikus pildis, kuid mitte helis. Parasjagu siis, kui seljataha kadus viimnegi aimdus Kihnust, tekkis eespool esimene silmside Ruhnuga. Tasapisi Ruhnu lähistele jõudnuna ja kõrgust vähendades olime endilegi ootamatult sattunud purjevõistluse tunnistajateks. Võistluse, mis pidanuks algama päev varem, ent mille starti kõva tuul oli edasi lükanud. No ütle nüüd! Ühe õnnetus on aga teise õnn. Meie olime siis need teised, sest ülalt avanes võrratu vaade nii jahtidest kui Ruhnust. Ja kui ma saarel poleks käinud ega asjast teadnuks, võinuks arvata, et äkki see on igahommikune vaatepilt. Mõned tiirud üle Eesti ja Läti tähistusega merejahtide ning maas me olimegi.