Aerofotod lennukilt või droonilt
millist eelistada?
Asendamatu - kõrgel
Klassikalisi aerofotosid pildistades on minu stuudioks lennuk. Valdavalt pildistan 1000-3000 jala pealt (ca 300m kuni 1km) ja sellelt kõrguselt tehtud aerofotod mahutavad ühte kaadrisse nii tööstusparke, sadamaid kui ka teisi väga suuri maa-alasid.
Vältimatult vajalik suurte territooriumite pildistamiseks – sadamad, tööstuspargid jne, mis vajavad katvuse tõttu suuremat pildistamiskõrgust ning mida on igast nurgast kas keeruline või lausa võimatu drooniga katta.
Lennukilt saab oluliselt variatsioonirikkamaid fotosid. Erinevad kõrgused, erinevad vaatenurgad, püst- ja tavakaadrid, pika telega tehtud fotod, mille puhul saab siduda pildistatavast objektist ees- ja tagapool olevaid alasid jne. Võtmesõnaks on mängulisus.
Kui pildistatavad objektid asuvad mitmetes üksiteisest kaugel olevates paikades, on lennuki eeliseks võimalus kõik objektid ühekorraga üles pildistada.
Mitmekülgne - madalal
Kõrgusel, mis lennuki jaoks sobimatu (maast kuni 150m), on abiks droon. Siit saab häid tulemusi väikesematest maa-aladest, hoonetest ning kõigest muust huvipakkuvast. Kuid lisaks sellele on droonil veel mitmeid unikaalseid eeliseid.
Just – lisaks piltidele saab samast paigast ka video, mida kasutada paralleelselt fotodega. See on üks olulisim drooni eelis, sest kuigi ka lennukilt saab kvaliteetseid klippe toota, on tehnika selleks oluliselt kallim.
Nn progressifotode (arendused, teetööd jpms) jaoks on droonil kindel eelis, sest väga hõlpsalt saab selle viia täpselt samasse võttekohta ja -kõrgusele, kus varasemalt.
